„Parem on seda ja seda ei vaja, kui seda vajate ja seda ei ole” on fraas, mis oli populaarne vanas lääneosas. See sageli korduv fraas õpiti mõru kogemuste kaudu nende poolt, kes elasid üle elu ja surma erinevates olukordades piiril. Kui loete varasemaid pioneere, kas idas või läänes, on üllatav, kui paljud inimesed, kes elavad ohtlikes tingimustes, jätaksid oma vintpüssi või püstoli salongis, kui nad läksid põllukultuuride või kariloomade kiputamiseks.

Need inimesed teadsid, et nad elasid ohtlikus keskkonnas. Aeg-ajalt on neil naabrid või pereliikmed langevad banditite, indiaanlaste või metsloomade ohvriks. Ometi kasvaksid nad enesekindlalt oma isikliku ohutuse ja heaolu pärast, sest kõik oli pikka aega olnud vaikne ja rahulik ning oht tundus kaugel. Pealegi oli see vintpüssi või käsirelva ebameeldiv kogu päeva veetmiseks ja just teedel käimas. Nad satuksid harjumusesse lahkuda kabiinis või kalduda põllule, kui nad töötasid. Kui ja kui see õnnetu päev saabus, kui seda relva oli hädasti vaja, ei oleks see olemas.